Varsti pärast tillukese kassipuu- ja beežikassipoja adopteerimist lendas mu tütar ja ta abikaasa Keeniasse oma perele külla. Nad olid kuu aega ära olnud, nii et nad palusid mul kassi istuda. Minu majas. Minu maja, mis oli esimest korda paljude aastate jooksul lemmikloomavaba (ja seega muretu). Vastumeelselt nõustusin.
Kuigi Marcy ja Basil jõudsid lõpuks puhkuselt koju, ei tulnud kass seda kunagi. Nad ei paistnud eriti innukalt, et ta nendega uuesti ühineks. Nii tuligi Zizi (lühend sõnast "lazizi", mis tähendab suahiili keeles "kullake", mis, vau, milline vale nimetus) minu juurde elama. Ta oli siia jõudes väike õel ja temast on kasvanud märkimisväärne alatus. Selline kass, kes mu armsate lastelaste peale susiseb. Kes terroriseerib lemmikloomahoidjaid. Kes paljastab hambaid mu mehe ja minu peale – need käed, mis teda toidavad! Loomaarsti juurde sõitmiseks tuleb teda rahustada, kus kui me kohale jõuame, antakse talle veel rohkem rahusteid, enne kui julgetakse teda uurida. Kui me pidusid korraldame, peame ta magamistuppa barrikaadi tegema ja üles panema sildid: HOIATUS: KASS EI MÄNGI HÄSTI TEISTEGA! Sa lihtsalt ei saa teda karistamatult silitada ega lõuga sügada; igal hetkel pöördub ta sinu poole.
Aja jooksul olen aga hakanud tema suhtumist imetlema (catitude?). Ühiskond tahab, et meil kõigil oleks tänapäeval nii soe ja kaisus. Zizi ütleb, et kurat sellega. Ta laseb sellel kõigel veeta, kartmata meie karistused või lastelaste meeleheitlik soov temaga sõbruneda. Ta elab elu oma tingimustel. See muudab need harvad juhud, kui ta näitab üles seda, mida keegi võib pidada kiindumuseks – kui ta mu pahkluude ümber keerdub kui avan Fancy Feasti purgi või tahan jälitada üht seitsmest miljonist talle ostetud mänguasjast – seda enam tähendusrikas.
Zizi on siin olnud nüüdseks kaheksa pikka aastat. Kui ta kavatses meiega üles soojendada, oleks ta seda kindlasti selleks hetkeks teinud. Olukord on lootusetu. Ta teeb elu nii mitmel viisil keeruliseks. Ja veel. Sel aastaajal, kui jahedatel öödel muru ja veranda tuled süttivad varakult, kui ma end kaldal kerin. diivan, soe tekk mu süles, leiab Zizi vaikselt ja vargsi sinna tee ning teeb end pisut pesa. Kratsin ta kõrvu ja ta sirutab oma kaela mu käele vastu. Zizi ja minul on samasugune leevenemine, mida me koos perega pühadehooajal teeme, sündinud tavadest, igatsusest ja ühistest mälestustest. Jah, nõbu Sam on kangekaelne põngerja ja tädi Ellie ajab sind oma näpunäidetega pisut hulluks. Kuid väljas on suur külm maailm ja me otsime lohutust kõikjal, kus seda saame.
— Sandy Hingston on ettevõtte asetoimetaja Philadelphia ajakiri.