Praktilisus oli esimene põhjus, miks restorani omanikuks osutunud piimatootja Kurt Timmermeister tõmmati 1880. aastate palkmajja, mida ta nüüd koduks kutsub. Washingtoni Vashoni saarel asuv kinnitusdetail oli võrreldes teiste kodudega, mida ta lähedalasuvas Seattleis vaatas, sooduspakkumine. Aja jooksul muutus tähelepanuta jäetud struktuur ja selle 4 aakrit põllumaad armastuse tööks ja lõpuks ka eluviisiks.
1992. aastal kinnisvara ostmisel oli Kurti esimene töökorraldus terve salongi ümberpaigutamine, et see ei puhkaks otse kinnistuliinil. "Tundus vale, et see vana struktuur oli naabritele nii lähedal," ütleb ta. "Kolimine aitas tal end maha lükata, nagu see algselt oleks olnud." Kurt palkas meeskonna, kes nihutab konstruktsiooni 100 jalga tagasi ja asetab selle äsja valatud betoonalusele.
Sellel fotol: Antiikne mahagonist puhvetkapp toimib baarina. Vasakult liigub Haley lüpsilehm õnnelikule tunnile.
Kodu restaureerimisel tugines Kurt kohaliku ajaloolise ühiskonna vanadele fotodele, et jääda truuks originaalsele 20-jalale 30-jalga põrandaplaani järgi, elutuba ja söögituba allkorrusel, kaks magamistuba üleval ja pisike vannituba peidetud trepp. Kokku võttis sisemisest-väljas projekt peaaegu kümme aastat (valmis 2002. aastal), suuresti eelarve tõttu. "Ehitaja töötaks paar kuud ja annaks mulle siis ilmatu arve," räägib Kurt. "Selle maksmine võtaks mul kaks korda kauem aega."
Sellel fotol: Mahagonilaud ja bistrootool loovad elutoa vastasküljele vahetustega fuajee.
Kurt sisustas (ta väldib sõna "kaunistamine" kiiresti) taastatud salongi lihtsate, alahinnatud tükkidega, mis tundsid end kooskõlas ajaloolise ehitisega. "Olenemata sellest, kas tegemist oli uue mööblieseme või vintage-piirkonna vaipaga, proovisin asju valida natuke alandlikult ja paatina," räägib ta.
Sellel fotol: Neli ingliskeelset põllumajandusloomade gravüüri (Vashoni saare säästupoest Vanaema pööning) ripub rohelise mohäärdiivani kohal, mille peale Kurt Seattle'i kinnisvara müügi ajal laiali vedas.
Kokku võttis sisemisest-väljas projekt peaaegu kümme aastat (valmis 2002. aastal), suuresti eelarve tõttu. "Ehitaja töötaks paar kuud ja annaks mulle siis ilmatu arve," räägib Kurt. "Selle maksmine võtaks mul kaks korda kauem aega."
Sellel fotol: Vastupidiselt enamiku salongi toorpuitpaneelidele ravis Kurt söögitoa seinu pehme lubivärviga.
Soovides suurt, kokkade väärilist kööki, kuid mitte soovi selle lisamiseks kodu jalajälge häirida, otsustas Kurt ehitada kabinetist 30 jala kaugusel asuvasse kõrvalhoonesse avara kokkade väärilise köögimaja. Kapitaalremondi ümardamine oli vajalik, näiteks mädanenud palkide asendamine, uue katuse ja vihmaveerennide paigaldamine ning kodu varustamine parema juhtmestiku, kütte ja torustikuga.
Sellel fotol: Bostoni luuderohi katab köögimaja küljed, mis külgneb kaetud verandaga, kus Kurt suvel suvitab.
Soovides suurt, kokkade väärilist kööki, kuid mitte soovi selle lisamiseks kodu jalajälge häirida, otsustas Kurt ehitada kabinetist 30 jala kaugusel asuvasse kõrvalhoonesse avara kokkade väärilise köögimaja. Kapitaalremondi ümardamine oli vajalik, näiteks mädanenud palkide asendamine, uue katuse ja vihmaveerennide paigaldamine ning kodu varustamine parema juhtmestiku, kütte ja torustikuga.
Sellel fotol: Kokamaja lihtsad betoonseinad ühendavad kaasaegseid seadmeid ja maalähedast ümbrust.
Prantsuse armatuur köögikojas moderniseeriti lihtsate männiriiulitega, et paigutada Kurti muljetavaldav kollektsioon valgeid sööginõusid, emailitud söögiriistu ja antiikseid linasid.
Õnneks Kurti armastus maal elamise vastu kunagi ei raputanud - ja seda tänu väikestele õhtusöökidele, mida renoveerimise ajal kinnistul peeti. "Me istuksime pikkade laudade ääres, kust avaneks vaade maale, ja sööksime selles kohas kasvatatud liha ja köögivilju," selgitab ta. "Armusin elustiili."
Sellel fotol: Bostoni luuderohi kaardistab oma ettearvamatu käigu kokandusmaja betoonseinte kõrvale. Douglase kuusest ehitatud söögilaud on ühendatud sobimatute prantsuse bistroo toolidega.
Tegelikult viisid õhtusöögid tal teha midagi, mida talu ostes kunagi ei kavatsenud: saada täiskohaga talupidajaks. "Sain lihtsalt selle külge arugi," räägib ta oma otsusest müüa oma restoran ja osta veel 8 aakrit kõrvalasuvat kinnisvara. Sel ajal, kui ta jätkas köögiviljaaia hooldamist ning sigade ja kitsede kasvatamist, hakkas ta keskenduma Jersey lehmadele ning nende piimatoodetest juustu ja jäätise valmistamisele. Täna on Kurtil kari, mis on 16 kanget ja tema Kurtwoodi talud piimatooteid võib leida 36 toidupoest ja 25 restoranist Seattle'i piirkonnas.
Sellel fotol: Kurti õitsvas köögiaias on ka pidevalt pöörlevat sortimenti looduslike metslilledega.
Ehkki talu on nüüd tema tegevuskoht, peab Kurt kajutit ise oaasiks ja rõõmustab selle üle, et inimesed on selles pidevalt elanud üle sajandi. "Selles majas on juhtunud palju asju, mis annavad sellele sügavuse ja tekstuuri," ütleb ta. "On kohti, kus paned lihtsalt käe loomulikult sinna, kuhu puit on ilusti kulunud. Näete, kus inimesed on ikka ja jälle kõndinud samu teid. Seal on jämedakoeline vaim, mida te tänapäevases majas lihtsalt ei leia. "
Sellel fotol: Majaomanik Kurt Timmermeister seisab esiküljel, kui tema karjakoer Daisy peesitab päikesepaistet McIntoshi õunapuu kõrval.